kolmapäev, 3 oktoober 2012

Heihopsti tüübensid! Täitsa pekkis kui raske tänane õhtune trenn oli.. Vahetult peale mu trenni käed värisesid ja nüüd, mdea kas see kokkusattumus või sellega seotud, dušši all olles ei saanud aru kas vesi on külm või kuum. Pärast välja minnes kabiin oli auru täis, niiet vesi oli vist kuum. Ma ei kujuta ette ka kas see peaks midagi tähendama või lihtsalt lamp. Aga njah, VÄGAVÄGAVÄGA raske on. Ma ei saa aru kas mul midagi viga, või ma lihtsalt õudsalt nõrk. Viimasel ajal pole mitte üldse jõudu joosta. Küll aga jõusaalis on küll rohkem jõudu, lihtsalt joosta ei suuda.. See on täiesti kohutav, sest nüüd kaks nädalat järjest teatud asjaolude pärast peame tegema pool tundi lühemad trennid (1.5 tundi), kuid see-eest kaks korda raskemad. Uuuuuh nüüd mul värisevad jalad ka. Duuubel win. Oehjah. Tänane ommik oli samuti suht win. Rocky jamas eelmine nädal midagi sellest, et ommikuste trennide ajad muutuvad. Me siis arvasime, et on teine aeg ainult siis, kui teeme kohe otsa jõuksi, ehksiis esmasp, neljap ja reede. Me arvasine, et teisip ja kolmap vana aeg, AGA EI. Läksime siis rockyt valel ajal(hiljem kui pidime) ootama, teda ei tulnud. Ellasime siis ja ta isegi ei võtnud vastu. Lasi abitreeneril vastu võtta. Pärast Pavel nägi teda enne hispa klassi ja Rocky oli päääääris vihane. Nüüd täna enne õhtust trenni tahtsime vabandust paluda, sest mina ja Casper ei näinud teda enne hispat, aga Rocky naeratas kavalalt ja ültes: Manjaana, manjaana. Nojah Pavel arvab, et meil hakkavad nüüd ommikused trennid ka totaalsed killerid olema. Laske maha mind noh.. Ajaaa nüüdsest peame hommikuti trenni jalutama, sest Rocky solvunud ja ei võta meid enam peale. Lahe. Aganoh meie enda süü, et ei helistanud õhtul hilja üle. Me jõuame ju kell 12 peale trenni ühikasse, mõtlesin et poleks väga viisakas nii hilja enam tülitada ja ommikul ka kuidagi ei jõudnud. Nõme on, aga kedagi teist peale enda pole süüdistada.. Kui ma ikka samamoodi tunnen end koguaeg kohutavalt nõrgalt siis ma mõtlesin, et äkki peaks kelleleig sellest rääkima. Aganoh ootan veidikene veel. Ma millegipärast arvan, et asi lihtsalt minus, olengi nii nõrk.. Kõige nõmedam on, et ma ei tea mis värk toimub. Äkki pole asi minus, äkki on midagi lihtsat mida muutes oleks kõik paljupalju parem. Mdea, näiteks normaalne söök? Mdea.. Oijeps, nüüd kolmap või neljap räägin Jesusega toidust ja enda igapäevasest kavast. Siis mainin ära ka vist selle, et koguaeg on nõrk olla.. Vutnii, hmm. AAAJE MÕMMI LENDAB JUBA HOMME PORTUGALI JA JUBA REEDE PÄEVAL NÄEN MA TEDA! Praegu ainukene positiivne asi siin minu kurvas maailmas :( Eitegelt kõik on okei, lihtsalt praegu täiega raske, aga küll ma kudagi hakkama saan. Deem kui mõnus on tegelt sellest blogida. Aga tavaiks beibed, ma ära tuttu nüüd. Omme saab raske päev olema. Blogitud. Sauks!